Kuidas Laura ja Iti Poolast said ära võlutud…

Märtsikuus sai Laurale ja Itile osaks tänavakunsti saladus ja võlu Poola ühes lõunapoolses linnas nimega Wroclaw. Nende toredaid mõtteid saate järgnevalt lugeda:

Laura:

Tartust bussi peale joostes saatis Eesti mind ära lumetormi, käpikute ja pimedusega.  Kilomeeter kilomeetri haaval paljastas end kiirhaaval päike, kevad ja soojus.  Pärast ööpäevast sõitu Wroclawisse jõudes olid juba unenud koju maha jäänud lumeräitsakad, koolitööd ja rutiin.  Nii nagu avanes Poola minu silme all, muutus ka minus miski päev-päevalt koolituse arenedes.

Kandideerisin koolitusele “Street art – art of change” seetõttu, et see andis võimaluse luua, meisterdada ja õppida. Varasemates projektides, kus olen osalenud, kasutati peamise õppevahendina sõna ja häält ehk keskmes oli vestlus ja analüüs. Dom Silesiuse majas Andreea, Krys ja Anja juhendamisel anti meile aga võimalus meisterdada pin-hole fotokaamera, mille olemasolust ei olnud mul varem aimugi. Lõime üheskoos plastikskulptuure, mis jäid Wroclawisse mälestusena meist, ja stencil`i kavandid, mida hiljem piserdasime üle aerosoolvärvidega. Andreea sotsiaalne pilditeater ning julgustused mängima oma keha ja meelega andsid sellele kursusele aga sootuks teise dimensiooni. See oli võimalus kaasata lisaks kätele, mis olid pidevat ametis millegi valmistamisega,   terve keha.  Ma jäin väga rahule, et õpitud oskused viidi ka järgmisele tasandile ehk omandatud meetodite analüüs ühes sotsiaalse sõnumi üle arutlemisega võimaldab kursuselt saadud teadmisi ka teistele edasi anda.

Vaatamata põnevatele tegevustele, jäävad seesugused kursused mälus kõnelema läbi selles osalenud inimeste. Esindatud oli Wroclawis 11 riiki, Eestist Kreekani välja.  Erinevate kultuuride rikkus muutis eriti omapäraseks kultuuriõhtu – vähe sõnu ning rohkelt tantsu, maitsmist ja võõrkeelset laulmist. Veendusin taas, et naudin rahvusvahelises seltskonnas viibimist, ning sain inspiratsiooni veelgi enam rändama ja avastama. Kuulates juhendaja Andreea lugusid, kuidas ta jättis 24-aastasena kõik ja läks. Vaatamata kartusele hinges, et teel võib kõike juhtuda. Samas üllatas mind eesti keele terapeutiline võime. Lülitumine emakeelele röövis hetkega mured või tekkinud pinged ning sillutas teed rahule.

Ma olen õnnelik. Aitäh, Itile ja Merlile ja Poolale.

 

Iti:

Alustasin oma teekonda Pärnust 10. märtsil ning pärast 24 tunnist bussireisi jõudsimegi Wroclawi. Esialgu olin väga ärevuses, et kuhu me täpselt nüüd läheme ja mida me teeme ja kuidas inimesed on. Kui jõudsime hostelisse oli üllatus suur, sest ei osanud oodata nii kena ööbimiskohta. Samuti oli mul suur mure söögiga, et kas ma ikka söön seda toitu mida mulle pakutakse, kuid toiduga tabas mind veel suurem üllatus – toit oli lihtsalt fantastiliselt hea!

Kohtusime ka korraldajatega, kes olid igati valmis aitama ning juhendama. Esimesel õhtul me väga palju seal ette ei võtnud, kuna kõigil oli reisist suur väisimus, kuid veidi saime inimestega tuttavaks, mängides erinevaid lauamänge. Seega esimene päev möödus rahulikult.

Teise päeva hommikul oli samuti väike tutvustuse osa, sest mõned osalejad jõudsid alles siis kohale. Tegemine erinevaid tutvumismänge. Päeva teinepool möödus aga pinhole kaamerat meisterdades, mis osutus minu jaoks kindlasti selle koolituse tipphetkeks. Valmistasime seda tühjast tikutoosist, ühest täis ja ühest tühjast filmirullist, teibist ning hõbepaberist, millesse tehti nõelaga auk. Ma ei suutnud uskuda, et sellest võiks midagi välja tulla, kuid tuli! Järgmisel päeval läksimegi linna nende kaameratega pilte tegema ning mina sain lausa 17 ilusat, kahjuks küll udust, fotot.

Edasi õppisime seda, kuidas teha šablooniga graffiteid. Nende šabloonide tegemine osutus aga minu rühmale väga aeganõudvaks, kuid tulemus oli vapustavalt ilus. Nimelt oli meie teemaks “cultural contact”ning otsustasime teha kõkide osalejate riikide lipud jalajälgede sisse.

Veel proovisime kätt plastskulptuuride tegemises. See oli üllatavalt lihtne. Selleks läks vaja vaid kile ja teipi. Ka selle töö tulemus olu suurepärane. Pärast, kui skulptuurid said valmis, oli meil võimalus minna tänavale nendest pilti tegema või jätta nad mingiks sõnumiks tänavale. Mina aga otsustasin enda skulptuuri koju kaasa võtta.

Peale esemete valmistamise, tegelesime ka teatriga. Tervelt kaks päeva mängisime erinevaid mänge, mis kulmineerusid vanalinnas tehtud perfomancega. See oli huvitav ning arendav ja andis ka natukene aimu oma võimetest näitlemise alal.

Lisaks sellele käisime linnas tänavakunsti vaatamas, mida oli tõeliselt palju ning see oli väga hea. Kõik need tegevused võimaldasid aga ka palju suhtlus erineva kultuurilise taustaga inimeste vahel, mis oli väga huvitav. Lisaks pikkadele koolitustele, oli meil võimalik pärast seda minna tutvuma linnaga, mis oli imeilus. Samuti andis kogu see koolitus uusi ideid, mida on võimalik kasutada noorsootöös. Ma ei kahetse hetkekski, et otsustasin selles osaleda ning nüüd soovitan seda teha kõigil, kel vähegi võimalik. Aitäh võimaluse eest!