Kuidas eestlased Iirimaal räppimas käisid

Neli tüdrukut. Ühel prillid. Kolm kohtusid juba lennukis. Ilusad eesti nimed. Iirimaal esimest korda. Kaks neljast kambajõmmist küll. Corki linna minemas – kõik esimest korda. Ühine sihtkoht muudab tutvumise lihtsaks – kuna keegi ei tea kuhu minna, ühenduvad jõupingutused. Mida kõik teavad: on vaja leida buss, mis Dublinist lõuna poole Corki liigutab. Neli ja pool tundi kestev bussireis võib alata. Jõuame kohale öösel pimedas, kui inimesi liigub vähe. Ilmselt on nägemata jäänud ka rohelised künkad valgete lambatuttidega – ikka needsamad, millest karjused kurblikke hingelisi laulukesi on aastasadu laulnud. Sellega pole bussireisid siiski selleks päevaks lõppenud. Meid ootab äärelinn. Peale mõningaid segadusi jõuame lõpuks Ennismore´i keskusesse, mis koosneb taamalasuvast kaunist majutuskohast ning vanadest (ilmselt tallidest) ümberehitatud ööbimis- ja olemiskohtadest. Eks kogupilt avaneb hommikul valges. Mis iganes. Juhatage palun voodini – uni on sel ööl väga hea. Unel pole ka edasistel öödel viga, sest tegevuses hoitakse meid korralikult ning muljed aina kuhjuvad ja kuhjuvad. Järgmisel hommikul alustame seitse päeva kestvat tõusmiste-laskumiste jada, mis on nii iseloomulik seitsmel künkal asuvale linnaosale.

Põhitegevus leiab aset kohalikus Kunstikeskuses, kus lisaks lõpututele tee- ja küpsisepausidele tegutseme üsna sisutihedalt. Algame traditsiooniliste jääsulatamiste ning meeskonnaülesannetega. Läbiviijate kiituseks peab ütlema, et planeeritud mängud on koosviibijate isiklikku ruumi arvestavad ega sunni koheselt astuma tihedasse (eeskätt füüsilisse) kontakti võõraste inimestega. Suur pluss. Meid jaotatakse kolme meeskonda, kes järgnevate päevade jooksul võtavad osa töötubadest, nagu graffiti, puutöö ja räpp. Jah, rosinasilmse juhendaja optimistlikul kinnitusel selgub, et see viimane on tegelikult imelihtne. Entusiasm on laeni. Oh meid… Nädalavahetusel veerevad uksest sisse kloun ja akrobaat järjekordse rõõmsameelsuse ning suure toetusega. Nende kahe omaduse najal veendume, kui imetabaselt lihtne ikka on, kui ette võtta. Ideed tormavad kõrvade vahel, kui tihe trammiliiklus. Sellest kõigest saab ilmselt kasu olema. Päevad lähevad, teadmised kasvavad, võileivad lõunaks saavad juba harjumuseks. Kulgemine. Mõnus.

Muide! Iirimaal ei korjata maast münte üles nii, nagu meie seda teeme. Mis maha kukub, jääb kodututele. Hüvastijätuks ütlevad nad iiri murdes “Slán,” mis kõlab “slon.” Nii ei saagi slaavi keelkond aru, miks lahkudes öeldakse üksteisele “head aega” asemel “elevant.” Ja üleüldse on inglise keelt kõnelejal siiski keeruline jutust aru saada – ülejäänud maailma poolest võib see nende murre olla ka kusagilt muinasjutust. Härjapõlvlased elutsevad peamiselt turistipoe aknal. Või siis vana professori kehas, kes kui võluväel välja ilmub teatades, et Corki ülikooli kuninglik peahoone pole kuidagi seotud Harry Potteriga (väljapoolt tulijad küsivat seda tihti) ning siis sama salapäraselt kaob. Tagasiteel näeme bussiaknast ära need rohelised künkad, millest mõne kõrgem ots ulatub pilvesse. Iirlased kurvastavad oma hetkeseisu üle majanduses ega varja uhkust oskuse üle pidutseda kõvahäälselt ning väsimatult. Aga inimesed on toredad. Kuidas siis muidu.

Anneliis, Liis, Maarja ja Triin osalesid 14-21.2011 september koolitusel Creative Tools for Participation Corki linnas Iirimaal. Osalised olid Eestist, Kreekast, Rumeeniast ja Iirimaalt.