Elamused Inglismaa metsadest

Võimalus Inglismaale ASHA keskusesse sõita ning ringi seigelda Forest of Dean´is tuli mulle kindla otsusena ja olen väga õnnelik, et seal ära käisin. Viibisime ASHA keskuses, keset metsa, nädal aega, kusjuures metsas ööbisime kolm ööd! Ise tuli püsti panna suur present-telk ja valmistada lõkkeplats.

Kohal oli inimesi Armeeniast, Inglismaalt, Ukrainast, Valgevenest, Gruusiast, Rumeeniast, Horvaatiast ja Eestist. Lisaks sellele pundile oli kohapeal ka terve kamp ülivahvaid EVS´e igaltpoolt mujalt Euroopast.

1069374_682993591727903_696761020_nASHA keskuse juures oli suurepärane see rahu mis mind valdas, kui sinna minna. Roosiaiad, palju kauneid kohti kus üksinda või kahekesi kaduda ja nautida. Aiad, kus kasvasid igasugu imelisi taimi ja juurikaid, millest tehti enamus meie igapäeva sööki. Maagilised olid meie ööd telkides St Anthony kaevu kõrval. Kõrvus veevulin, lõkkepraksumine ning viisijupid lõkke ümbert. Esimesel õhtul näeme kuidas noor briti lauljatar filmib enda muusikavideot, minnes väga külma kaevu. Seda pidin minagi tegema. Teine päev ärkasin vara ning telgist välja minnes sõidab minust mõõda hobune, okei. Kõnnin edasi, suured karvased koerad tahavad mängida.  Mis kõik seal imelist ei juhtu. Ja sulpsti külma kaevuvette. Sel pidi maagiline toime olema.

Lisaks meeskonnatöö oskuste õppimisele, õppisime palju kuidas kaarti lugeda, et jõuda pärale sinna kuhu vaja, õigeks ajaks. Nimelt pandi meid autoga kaks korda suure metsa äärde kuskile maha ning seejärel pidime ise õige tee leidma kaardil. Kõik läks hästi ning jõudsime ilusasti ASHA keskuse roosiaeda tagasi. Rääkisime ka väljasõppest ning loodusest palju.

Kokkuvõtvalt mõõdus nädal linnutiivul. Suurepärane seltskond, head söögid, super majutus ning majutajad. Aitäh!

Teele

Saabudes alguses Londonisse, avastasin end peagi tihedast linnadžunglist. Inimesi oli kõik kohad täis, liiklus oli kaootiline. Teed ületati seal, kus juhtus ja valgusfoor oli pigem soovituslik. Kuna olin eelnevalt teadlik, et seal ikkagi liiklus teistpidine, siis hoidsin kohe heaga vasakule. Sellest aga polnud paraku mingit kasu, sest tänavatel käisid inimesed ikkagi nii kuidas juhtus. Ainuke koht, kus see toimis oli tube´is eskalaatoripeal. Seal said kõndijad vabalt vasakult mööda minna seisjatest.

Kui lõpuks Glouceteri jõudsime ja meid sealt autoga veelgi edasi sõidutati, siis jäi hing ikka kinni küll. Väikesed kurvilised külavaheteed, ümbritsetud hekiga. Autod sõitsid seal oma 50 km/h ja kui tuli auto vastu, siis pidurdati ja vajadusel jäädi isegi seisma, et teine mööduda saaks. Seda kõike tehti väga sõbraliku naeratuse ja tänava lehvitusega teisele sõitjale. Minu jaoks täiesti hämmastav nähtus.

ASHAsse kohapeale jõudes valdas mind küll hämmastus. Ma ei suutnud alguses uskuda, et ma need järgnevad päevad saan veeta nii kaunis kohas. Kuna just oli juuli algus, siis oli sealne roosiaed ennast näitamas oma parimast küljest. Mäekünkal kasvasid värsked köögi- ja juurviljad, mille eest hoolitsesid sooja südamega EVSi vabatahtlikud ja kursuse käigus ka meie, kes me saime rohida maasikaid.

Vastuvõtt oli soe ja koheselt võimaldati oma pagas ruumidesse ära viia. Minul oli au veeta need ööd J.R.R.Tolkieni toas koos nelja tütarlapsega Rumeeniast Horvaatiast, Valgevenest ja Ukrainast. Toidud olid kogu vahetuse käigus lihtsalt maitsvad ja väga mitmekesised. Isegi need söögikorrad, mis toimusid metsas, olid lihtsalt imelised.

Terve aja vältel toimus mitmeid mänge nii meeskonnatöö soodustamiseks kui ka ettevalmistuseks metsaminekuks. Õppisime kaarti lugema ja kompassi kasutama (alguses õpitoas ja hiljem ka matka käigus), Veetsime kokku kolm toredat õhtut ja ööd Deani metsas, kus saime rakendada ka meeskonnatöö oskusi. Kes läks puid korjama, kes hakkas neid lõhkuma ja kolmandad panid telgi meile valmis.

73297_682993698394559_1966491279_nKolmel päeval saime ka matkata ja ühel korral pidime ka omapäi orienteeruma tagasi ASHAsse. Selle kõigega tulime kõik hästi toime ja täitsa tore oli mõnusa seltskonnaga teed otsida. Huvitav oli ka kõrvalt jälgida kuidas inimesed korda mööda näitasid oma juhioskusi ja nii me koju tagasi saimegi. Meil oli ka erakordselt vedanud, sest nende päevade jooksul saime nautida väga kaunist ja sooja ilma, mis ei pidavat seal mitte nii tavaline nähtus olema.

Kõige enam jään meenutama töötuba, mille raames istutati meid pahkluudeni mulda ühe puu juurde, mille välja valisime ja jäime sinna vaikusesse pooleks tunniks. Poleks osanud arvata, et midagi sellist võib nii mõjuda tugevalt. Endaga võtan kaasa ka mitmed toredad sõprussuhted ennekõike Rumeeniast, Armeeniast kui ka Inglismaalt, aga meenutama jään ka toredaid inimesi, kellega võib-olla samuti tee kunagi taas kokku viib. Kui kellelgi kunagi vähegi on õnne või põhjust sattuda ASHAsse, siis uskuge mind, see koht ja need inimesed võivad muuta teie elu! Mina tänan.

Heli