Archive for » 2011 «

Kokates jõuludesse – jutud Poolast

Suurepärase energiaga eesti grupp käis Poolas meie jõulutoite näitamas ning õppisime ka Poola, Läti, Tšehhi osalejatelt. Eesti poolt käis noortevahetusel Kassandra Kütt, Lisandra Roosioja, Evelyn Uisk ja Julia Vahramejeva. Nende grupijuhiks oli Merli Antsmaa. Lisaks kokkamisele, blogipidamisele ning raamatu ettevalmistamisele said osalejad kohalike noorte ning eakatega mängida, tantsida, mälestusi kuulata, kuusekaunistusi valmistada ning ka kilode viisi piparkooke teha. Kogu noortevahetus oma pika reisimisega jättis kogu grupile aga sügava mulje, mida saate alljärgnevalt lugeda.

Kassandra:

Kui päev on hall ja ilmetu, siis vaatan projeti jooksul tehtud pilte ja videosid – need toovad päikest ja sära mu päeva, sest sealveedetud aeg koos kõigi nende suurepäraste inimestega on väärt meenutamist. Võiksin veel taevani kiita Eesti gruppi, sest tõepoolest kui vahel tuli korraks tunne, et natuke ei viitsi enam, siis meie grupp hoidis mu tuju ikka kõrgel. Ja siis veel see ka, et enne projekti grupijuht n-ö hoiatas meid, et kui igav hakkab, siis peab leidma kellegi, kellel on veel igav ja oma jõud ühendama, et enam igav ei oleks…ausalt öeldes polnud kordagi igavuse tunnet, vastupidi, ma natuke igatsesin igavlemist :D

Super oli!!

PS! Mul pole siiani veel projekti lõppemise ajast kõht tühjaks läinud.

Lisandra (kirjutas mälestuse veel rahvusvahelisuses olles):

To begin sharing impressions about the youth exchange, I must start with travelling there. I mean, it was phenomenal and polish trains will forever have my undying love for moving like snails. Despite the great dose of irony, I really took it as an experience and learnt for example which poses are the best while sleeping in upright position. And I’m still capable of falling asleep in every bus I take in Tallinn.

When I think of this exchange, then there is one word that comes to my mind and easily dominates over the others – that would be the GAME (not the bell, sorry guys). We were playing all the time, everywhere… it was all a one big game and I loved it. Maybe somebody could make a countdown of all the games we had there, I think the results will be rather shocking in a good way. All of the games brought people close very easily because we had teamwork involved almost every aspect of our activities. I really learnt how to work in a group and got some leading skills as well, so it was perfect.
I think that the group was somehow subconsciously selected very neatly as well – everybody get along well and even the language barriers were conquered smoothly – was it either google translate or body language. For understanding Polish knowing Russian really helped. Like seriously, little did I know, that these two slavic languages can be that similar, shhh, but don’t tell Polish people about that.
I’m really waiting forward to what comes next. I heard some rumours about the reunion which I think would be awesome. In addition what becomes of our blog and not to forget the super-great Cookbook we’re going to launch. I think this project is far from being finished, we have many things to do, gazillion ideas, tons of motivation and we will just continue on with it. And I’m really trying hard not to catch a cold next time and just be awesome without my runny nose.
Evelyn:
See oli minu pikim bussi- ja rongisõit. Kohale jõudmine Poola, Jelenia Gora lähedale mägikülla tundus oluliselt vaevalisem, kui sealt nädal aega hiljem sõit Eestisse. Arvatavasti sellepärast, et ma ei teadnud, mis meid seal ees ootab ning tagasisõites oli kõigi südames soe tunne toredast nädalast. Minu jaoks oli see ka esimene noortevahetus. Projektist “Christmas cooking” otsustasin osa võtta, kuna mulle väga meeldib küpsetada ning tahtsin tutvuda sarnase huviga inimesi, kes vaimustuvad köögis olemisest sama palju kui mina. Projekti käigus sai mulle selgeks, et kuna tegu on ikkagi noortevahetusega siis päris kokandus fanaatikutega pole ma kokku sattunud, kuid palju huvitavat hetki/teadmisi/uusi tutvusi võin ma sellest Poolas veedetud ajast siiski endaga kaasa võtta. Ja sellise hea meeleolu ja pideva täiskõhu tundega ma seda nädalat seal veetsingi. Seltskond oli huvitav. Nalja sai palju. Koht, kus elasime oli soe ja hubane ning loodus seal ümber oli harjumatult mägine ning kena metsaga. Ootan huviga, millal saab valmis meie kokaraamat, kus on sees kõikide projektist osa võtnud maade (Poola, Tšehhi, Läti, Eesti) retseptid. Jee-jee jee !!!
Julia:
Poola.. mulle hakkab see riik järjest rohkem ja rohkem meeldima.. ei tea miks. Vahvad, huumoriga ja energiat täis inimesed ja metsikult palju maad, mida veel võiks tahta? Noortevahetus oli väga äge. Kuigi alguses eeldasin, et iga päev on mingi toiduga seotud tegevus (mis peaaegu nii oligi), siis vahepeal sai ikka toidust puhata ka. Selle projekti inimesed on vist need ka, kellega suhtlen edasi ja kohtun.
Like saying goes: make it short & sexy
Noortevahetuse blogi näete siin: http://christmascookingproject.wordpress.com/
Videod projektist on kahes osas: esimene ja teine. Eestlased tervitasid teisi osalejaid ka oma jõuluvideoga.

Tervitused uude aastasse!

Kaunist uut!

Category: kultuur  Leave a Comment

10. Tudengite Teatripäevad

10/02/2012to12/02/2012

www.tudengiteater.ee

GRAND-TREASURES 2. kohtumine

17/02/2012to22/02/2012

Kohtume koostööpartneritega Portugalis ja Galicias.

 

Koolitus Street Art – Art of Change

11/03/2012to19/03/2012

Koolitus Poolas, Wroclawis: http://www.kah.ee/kandideeri-street-art-koolitusele-poolas/

Kandideeri Street Art koolitusele Poolas!

11.-19. märtsini 2012 toimub Wroclawi linnas Poolas koolitus noorsootöötajatele, koolitajatele ja noortele kogukonnaliidritele ning kunstnikele, keda huvitab sotsiaalne aktiivsus.

Koolitusel Street Art – Art of Change osalevad 12 MTÜd Lätist, Leedust, Eestist, Rumeeniast, Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast, Horvaatiast, Türgist, Ungarist ja Poolast.

Koolitusel osalejad õpivad kasutama nõelaaugu-fotograafiat (pinhole photography), looma rebimis- ja plastikskulptuure ja muid tänavakunsti liike, mida kõike saab kasutada mitteformaalse õpivormidena noorsootöös. Koolituse jooksul arendatakse sotsiaalseid oskuseid ning õpitakse meetodeid erinevates projektides, sh Youth in Action programmis kasutama

Eestist saavad koolitusel osaleda kaks inimest, kandideerimiseks tuleb täita vastav ankeet siin. Kandideerimise tähtaeg: 6. jaanuar 2012.

Kandideerima ootame inimesi vanuses 18-35, kes tegelevad noortega või kuuluvad ülalnimetatud inimeste hulka, kel on huvi koolitusel õpetatavate oskuste vastu. Osalejatel peab olema sorav inglise keele oskus, kuna koolitus toimub inglise keeles.

Transpordi koolitusele peab osaleja esialgu ise välja ostma, hiljem makstakse tagasi 70% kogu transpordikuludest vastavate dokumentide olemasolul. Majutus ja toitlustus  kohapeal on n-ö tasuta, selle eest maksab Euroopa Komisjon. Osalejad tasuvad MTÜle Kultuur aitab hingata asjaajamiskulutusteks kuluva 10-eurose tasu.

Lisainfo: Merli Antsmaa, merli.antsmaa@gmail.com

Mälestusi “Theatre for Inclusion” koolituselt

Kolm noort osalesid novembris 2011 ASHA teatriteemalisel koolitusel Inglismaal, Gloucestershire’s. Siin on nende mälestused ja kokkuvõtted.
Stiina Kütt:
“Käisin koolitusel “Theatre for inclusion” Inglismaal ASHA keskuses. Õppisime ja proovisime erinevaid teatrimeetodeid koos osalejatega Eestist, Rumeeniast, Bulgaariast, Tsehhist, Slovakkiast, Poolast, Portugalist ja Inglismaalt. Mulle väga meeldis meie kirju seltskond ja eriti see, et kõik olid nii avatud inimesed ja meist sai kiiresti hea meeskond. Tavaliselt nädala ajaga see nii kergelt ei juhtu. Kindasti toetas meid selle juures ASHA ääretult positiivne energia- õhus oli rahu, armastus ja loovus. See nädal oli minu jaoks väga eriline ja liigutav kogemus. Sain uusi ideid, mida enda töös ja elus kasutada, kuid samas tekitasid mitmed tegevused ja harjutused sügavamaid reaktsioone ja tundeid, mille kaudu ennast paremini tundma õppida, enda tegudele ja väärtustele mõelda. Olen tänulik selle erilise kogemuse ja kvaliteedi eest!”

Johan Elm:
“ASHA Keskus on üks kauneimaid kohti, kus ma viibinud olen. Ja ma mõtlen seda nii sisult kui välimuselt. ”Theatre as a tool of inclusion” workshop oli mu esimene workshop, aga ma ei usu, et ükski tuleviku workshop seda ületada suudab. Kogu rahvuste-temperamentide massiiv oli esimesel õhtul jalustrabav ja korraks ma isegi arvasin, et minu sealolek on viga. Järgmisel hommikul sain ma aru, et see oli rumal peavalust tulenenud mõte. Ning terve päev tuletas mulle uuesti ja uuesti meelde, kui õnnelik ma tegelikult olen.
Esimene päev tõi meid kõiki õhtuks nii kokku, et isegi nimed olid peas ja võis ükskõik millisesse seltskonda sisse sulanduda. Üldsegi, meie grupp üllatas mind ja ka meie treenereid. Meile öeldi, et me oleme väga ainulaadselt arenenud grupp, kellele pole mõtet sissejuhatusi teha vaid peab kohe asja kallale asuma. Ja seda me tegime. Mõnusalt väsitavad päevad ja veel rohkem väsitavad magamata ööd, mille jooksul ideid ja lugusid jagasime. Teatriteemalisi harjutusi olin ma juba enamuses teinud, kuid see ei muutnud kogemust igavamaks – oli just julgem ja enesekindlam asjast osa võtta ja uusi mõtteid proovida. Alguses ei saanud minema, pärast ei saanud pidama. Me haarasime endale väga suure eesmärgi, aga saime sellega hakkama. Maksimaalne ettevalmistus teatriks, aga ka eluks. Kui melust natukeseks ajaks villand sai, siis läksin aeda jalutama.
ASHA ümbrus on fantastiline. Mets ja mets ja mäed ja mets ja lambad. Roosiaiad, maasikad, pingid, viilkatused, korstnad. Väga väga rahustav. Ja siis veel boonused. Päev Gloucesteris, kohalik pubi, vaimsete puuetega inimeste kodu nimega Grange. Nädala aja jooksul saime teha ja näha nii paljut, et see ei mahu pähe. Mu sügavaim austus korraldajatele.
Nädala lõpuks olime teatri kaudu kõik niivõrd lähedasteks saanud, aga kõigel peab olema lõpp ja meie treening lõppes just õigel hetkel. Ei jäänud midagi puudu ega jäänud ka midagi saamata. Minu südames on koht teatrile, ASHAle, Gloucesterile ja tervele meie grupile üle Euroopa. Aitäh!”

Triinu Sikk:
“Kui millestki alustada, siis võib-olla täitsa algusest, esimestest kokkupuudetest selle paiga ja sealsete inimestega. Kohe kui me ASHA keskusesse jõudsime, oli tunda, et oleme kuskil erilises paigas, teistsuguses ja omapärases. EVS vabatahtlikud ning kogu meeskond olid justkui üks suur ja sumisev mesilaspere ning võtsid kõik projektis osalevad noored kohe enda sekka. Kogu maja ning ümbruskond oli lihtsalt fantastiliselt ilus – vama maja, aed ja selle kõrval mets. Ma arvan, et ka tänu ideaalsele asukohale kujunes projekt nii edukaks – see oli hoopis teine maailm, mis võimaldas meil pühenduda vaid sealsele kogemusele ning unustada igapäevased mured ning töö- ja koolikohustused.
Projektis osalesid noored kaheksast Euroopa riigist. Kuna projekt oli teatriteemaline, oli ka enamikul olemas eelnev kokkupuude teatriga. Päevakava oli täis erinevaid töötube ja üritusi, kuid jättis ka piisavalt aega, et omavahel suhelda ja koos oldud hetki nautida. Nagu juba mainitud olid töötoad väga erinevad, arendavad ja ülletusterohked. Meil oli foorumteatri õpituba, selleteemalised arutelud ning kulminatsiooniks foorumteatri sessioon, erinevad töötoad hääle, keha ja meelte kasutamisest, maskiteater, lähtudes neljast temperamendi tüübist. Peale selle käisime näiteks Gloucesteri teatris, kus osalesime koos sealsete noorte näitlejatega töötoas, kus joonistasime ning siis rääkisime enda elulugu ning saime aimu seal hetkel valmivast teatriprojektist.
Paljude projektis osalejate jaoks oli aga kõige erilisem kogemus teatri tegemine koos puuetega inimestega. See oli uus, kuid üdini positiivne ning palju energiat ja tegutsemistahet andnud ettevõtmine, mis õpetas meile, et tihti on puudega inimesed palju rõõmsamad, avatumad ja siiramad kui meie. Lisaks paljudele töötubadele ja aruteludele toimusid õhtuti samuti vahvad ettevõtmised: intercultural food fest, intercultural evening, filmiõhtu ning külaskäik kohalikku baari, kust soovijad tegid õhtuse jalustuskäigu tähistaeva all koju. Samuti saime külastada Gloucesteri – lähimat linna, mis paelus meid imeilusa katedraali ning jõuluturuga.
Projektile tagasi mõeldes tuleb mul alati naeratus suule ning rõõm südamesse – olen siiralt võlutud kõikidest seal osalenud inimestest. Sellest avatusest, siirusest, sõbralikkusest ja tahtest tegutseda ühise eesmärgi nimel. See nädal, mis me veetsime kõik üheskoos ASHA keskuses oli väga eriline, liitis erineva taustaga inimesed kokku, kujundas arvamust ja õpetas väga palju teatrialaselt, samuti pani märkama rohkem loodust ja end ümbritsevat keskkonda. Mina võtsin ASHA keskusest koju tulles kaasa sealt tohutu suure pagasi, täis vaid parimaid emotsioone ja mälestusi ning soovi tulevikus veel selle imelise paiga ja nende inimestega kokku puutuda
Pildid tegi Johan Elm:

 

Juba paari päeva pärast…

…lähevad Merli ja Hannele Grundtvigi esimesele kohtumisele Poola. Täpsemalt väikesesse külla nimega Dobkow, et kohtuda partneritega, kohalikega ning rääkida meie plaanidest.

Grundtvigi projekti ühine koduleht on nähtaval SIIN.

Eelmisel nädalal jõudsid aga sealtkandist (külast nimega Janowice) tagasi ka grupp, kes käis noortevahetusel. Nende tegemist kohta saab varsti ka pikemalt lugeda.

Tule Poola noortevahetusele jõuluroogasid küpsetama

Otsime osalejaid noortevahetusele “Christmas cooking” Lõuna-Poola väiksesse mägikülla, mis toimub detsembri alguses (4.-11.dets). Tegemist on erilise projektiga, sest partnerriigid – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi – vahetavad oma teadmisi traditsioonilistest jõulutoitudest, peavad toidublogi ja saavad seeläbi osa teiste riikide kommetest ja retseptidest. Olulisel kohal on ka oma naabrite tundmaõppimine. Lõpuks luuakse üheskoos tore kokaraamat.

Noortevahetusele ootame noori vanuses 18-25, kel on huvi traditsioonide, toidu valmistamise ja rahvusvahelisuse vastu. Kui oled loova ja avatud mõtlemisega, siis kandideeri!

Majutus, toitlustus ja programm on kaetud 100 protsenti Euroopa Noorte programmi poolt, transport vastavalt tingimustele 70 protsenti kogu transpordist. Samuti on MTÜ poolt administratiivkulude katmiseks 10 eurot osavõtt.

Kandideerimiseks täida ära ankeet. Viimane aeg kandideerimiseks on 4. november.

Lisainfo: Merli Antsmaa, merli.antsmaa@gmail.com, 56492078

Kuidas eestlased Iirimaal räppimas käisid

Neli tüdrukut. Ühel prillid. Kolm kohtusid juba lennukis. Ilusad eesti nimed. Iirimaal esimest korda. Kaks neljast kambajõmmist küll. Corki linna minemas – kõik esimest korda. Ühine sihtkoht muudab tutvumise lihtsaks – kuna keegi ei tea kuhu minna, ühenduvad jõupingutused. Mida kõik teavad: on vaja leida buss, mis Dublinist lõuna poole Corki liigutab. Neli ja pool tundi kestev bussireis võib alata. Jõuame kohale öösel pimedas, kui inimesi liigub vähe. Ilmselt on nägemata jäänud ka rohelised künkad valgete lambatuttidega – ikka needsamad, millest karjused kurblikke hingelisi laulukesi on aastasadu laulnud. Sellega pole bussireisid siiski selleks päevaks lõppenud. Meid ootab äärelinn. Peale mõningaid segadusi jõuame lõpuks Ennismore´i keskusesse, mis koosneb taamalasuvast kaunist majutuskohast ning vanadest (ilmselt tallidest) ümberehitatud ööbimis- ja olemiskohtadest. Eks kogupilt avaneb hommikul valges. Mis iganes. Juhatage palun voodini – uni on sel ööl väga hea. Unel pole ka edasistel öödel viga, sest tegevuses hoitakse meid korralikult ning muljed aina kuhjuvad ja kuhjuvad. Järgmisel hommikul alustame seitse päeva kestvat tõusmiste-laskumiste jada, mis on nii iseloomulik seitsmel künkal asuvale linnaosale.

Põhitegevus leiab aset kohalikus Kunstikeskuses, kus lisaks lõpututele tee- ja küpsisepausidele tegutseme üsna sisutihedalt. Algame traditsiooniliste jääsulatamiste ning meeskonnaülesannetega. Läbiviijate kiituseks peab ütlema, et planeeritud mängud on koosviibijate isiklikku ruumi arvestavad ega sunni koheselt astuma tihedasse (eeskätt füüsilisse) kontakti võõraste inimestega. Suur pluss. Meid jaotatakse kolme meeskonda, kes järgnevate päevade jooksul võtavad osa töötubadest, nagu graffiti, puutöö ja räpp. Jah, rosinasilmse juhendaja optimistlikul kinnitusel selgub, et see viimane on tegelikult imelihtne. Entusiasm on laeni. Oh meid… Nädalavahetusel veerevad uksest sisse kloun ja akrobaat järjekordse rõõmsameelsuse ning suure toetusega. Nende kahe omaduse najal veendume, kui imetabaselt lihtne ikka on, kui ette võtta. Ideed tormavad kõrvade vahel, kui tihe trammiliiklus. Sellest kõigest saab ilmselt kasu olema. Päevad lähevad, teadmised kasvavad, võileivad lõunaks saavad juba harjumuseks. Kulgemine. Mõnus.

Muide! Iirimaal ei korjata maast münte üles nii, nagu meie seda teeme. Mis maha kukub, jääb kodututele. Hüvastijätuks ütlevad nad iiri murdes “Slán,” mis kõlab “slon.” Nii ei saagi slaavi keelkond aru, miks lahkudes öeldakse üksteisele “head aega” asemel “elevant.” Ja üleüldse on inglise keelt kõnelejal siiski keeruline jutust aru saada – ülejäänud maailma poolest võib see nende murre olla ka kusagilt muinasjutust. Härjapõlvlased elutsevad peamiselt turistipoe aknal. Või siis vana professori kehas, kes kui võluväel välja ilmub teatades, et Corki ülikooli kuninglik peahoone pole kuidagi seotud Harry Potteriga (väljapoolt tulijad küsivat seda tihti) ning siis sama salapäraselt kaob. Tagasiteel näeme bussiaknast ära need rohelised künkad, millest mõne kõrgem ots ulatub pilvesse. Iirlased kurvastavad oma hetkeseisu üle majanduses ega varja uhkust oskuse üle pidutseda kõvahäälselt ning väsimatult. Aga inimesed on toredad. Kuidas siis muidu.

Anneliis, Liis, Maarja ja Triin osalesid 14-21.2011 september koolitusel Creative Tools for Participation Corki linnas Iirimaal. Osalised olid Eestist, Kreekast, Rumeeniast ja Iirimaalt.


					
Category: muljed  Leave a Comment